Üksikkandidaadid plaanivad muuta Eesti poliitika avatumaks ning elanikud jõukamaks

"Vali mind!" intervjuude salvestus (Foto: Aistė Kalčytė/Tudeng TV)
4.02.2015 7:56
Rubriik: Valimisuudised

“Vali mind!” intervjuudest üksikkandidaatidega selgus, et kuigi nad seisavad valimistel justkui erakondadest ja üksteisest eemal, on ka nende ideedes mitmeid kokkupuutepunkte.

Suur küsimus, mis nii erakondade kui üksikkandidaatide valimisprogrammides paratamatult esile tõuseb, on raha. Seda võiks alati olla rohkem ning mitmel kandidaadil on välja pakkuda ka lahendus, et Eesti elanikele raha juurde anda.

Svetlana Ivnitskaja on kindel, et Eesti riigi eelarve peaks olema suurem ning seetõttu võiks seda suurendada. "Siis oleks elu parem ja ei tunneks inimesed nälga, nii nagu praegu on," ütles ta. Mõelda oleks vaja rohkem inimestele, eriti lastele. Raha säästmiseks võiks loobuda näiteks sõjatehnika ostmisest. Ivnitskaja soovib tagada kõigile inimestele 500-eurose kodanikupalga ning leida lahenduse, et maailma pääseksid juhtima "esimese klassi" inimesed.

Henn Leetna on praeguse valitsuse kohta arvamusel, et selle liikmed ei saa riigi valitsemisega hakkama ega ole seda teinud viimase 23 aasta jooksul. Arusaamatuks jääb talle ka see, miks makstakse pensioni endistele ENSV juhtidele, kuid nõukogude armees teeninud seda ei saa.

Maarika Pähklemäe arvates võiks riik olla naistele moraalseks toeks, et nad oleksid enesekindlamad ettevõtlusega alustama. “Neil on madal enesehinnang ja isegi kui nad alustaksid ettevõtlusega, siis see finantsolukord on ebavõrdne. Naiste vaesus on väga üldteada ja seetõttu ei ole naistel võimalik saada pangalaenu, et ettevõtlust üldse alustada,” rääkis ta.

Marek Rannega tehtud intervjuus uuriti tema seisukohti miinimumpalga tõstmise osas ning selgus, et selles osas tal isiklikke eelistusi ei ole: “Ma usun, et kui kaks suurt parteid on välja käinud sellise pakkumise, siis tõenäoliselt sellised ressursid on olemas. Kas see miinimum just selline olema saab, ma ei tea, aga ma toetan miinimumpalga tõusu,” ütles ta. Üksikkandidaat on kindel, et ressursid selleks oleksid olemas, kui toimuks raha ümber jagamine.

Ege Hirve peamine valimislubadus on, et iga soovija saab ettevõtluslaenu ühe hektari metsa tagatisel. Nii saaks tema hinnangul täita ka kõigi erakondade valimislubadused. “On väga rumal arvata, et 101 riigikogulast suudavad midagi muuta riigis, kus 979 910 inimest on passiivsed,” arvas Hirv. Ettevõtluslaen aga aktiveeriks inimesi. Need, kellel ettevõtlussoovi ei ole, võiks investeerida oma raha ühistupankadesse ning seeläbi toetada kohalikke ettevõtteid.

Jaak Vackermanni arvates võiks põllumajandustoetusi jagada nii, et need soodustaksid väiketalude arengut. Sellisel juhul võiksid toetused olla väiksemad, kuid neid jätkuks suuremale hulgale inimestele.

Koostöö, seadusandlus ja demokraatia

Isegi kui üksikkandidaadid pääsevad isikumandaadiga riigikogusse, on neil vaja paljude teiste liikmete toetust ning intervjuudest selgus, et nad on valmis tegema koostööd, et ideedest saaks reaalsus.

Tarmo Porroson kandideerib üksikkandidaadina, sest näeb ise selgelt, et midagi on vaja ära teha: "Ümber teha on vaja just nimelt põhiseadust, mis on minu nägemuse järgi oma repressiivses olemuses ebaõiglane. Ja just selle koha pealt, et meil on kehtestatud kohustuslik ajateenistus." Väikerahva jaoks oleks palgaarmee tema hinnangul märksa humaansem - sõja korral saaks üldmobilisatsiooni korral surma liiga palju inimesi. Populatsiooni taastumisvõime tagamiseks oleks just palgaarmee ainuõige tee.

"Üksikkandidaadina ma toetuks suurparteide välja töötatud programmidele ja oleks tasakaalustavaks jõuks - kas see on realistlik või mitte,” arvas Porroson. Erakondade plussiks peab ta seda, et nad töötavad meeskonnana ning suudavad seetõttu läbi töötada suuremal hulgal andmeid ja näha laiemat pilti. “Mina olen siin selleks, et oma küsimust rakendades panna paika, milline on loogika - kui me midagi lubame, kuhu see meid viia võib," selgitas Porroson.

Maarika Pähklemäe tõdeb, et inimväärtus on jäänud Eestis kaitseta. Ta on ise paljude naisteorganisatsioonide liige ning tahab, et naised oleksid oma õiguste eest seismisel julgemad. "Kui Eestimaa naised on õnnetud, siis on ka nende lähedased ja perekonnaliikmed õnnetud," ütles Pähklemäe.

Ta sooviks on olla seadusloome juures, et muuta seda naiste õigusi kaitsvamaks. Oma teadmisi, oskusi, lojaalsust ja ausust peab ta nendeks omadusteks, mida on hetkel riigikogus puudu. Eestis ei ole Pähklemäe sõnul seadusega määratud, et inimkaubanduse ohvriks langenud naistel peaks olema kohtus määratud esindaja ning seda sooviks ta kindlasti muuta.

Marek Ranne arvab, et Eesti riiki võiks muuta kaasaegsemaks - rahvas ju muutub, miks ei võiks seda teha ka riik? Samuti soovis Ranne, et riik oleks läbipaistvam ning võiks rohkem rahvast teenida. Riigikogu liikmeks valituna soovib ta kõigi erakondade ning üksikkandidaatide vahelist koostööd parandama asuda, olles erinevaid koostööpooli ühendavaks lüliks.

Ege Hirv on selle poolt, et demokraatia võiks toimida vaid siis, kui riiki juhtivad inimesed tihti vahetuksid. Selleks peaks ka valijad olema arukamad ning muutusteks valmis. “Kui valija jätab kahekümneks aastaks samad inimesed kohtadel, siis tegelikult on valija see, kes suunab riigi stagnatsiooni,” arvas ta. Valija ei vii tema hinnangul muutust läbi, sest tal on seesmised hirmud.

Jaak Vackermann kandideerib üksikkandidaadina, et toetada väiketalunikke. Ta tõdeb, et oma vaadetelt võiks ta kuuluda ka Vabaerakonna ridadesse, kuid soovib olla äärmuslikum ning seetõttu ta ka erakonna nimekirjas ei kandideeri. “Mina suhtun sellesse muutusse, mis tuleks teha maaelu arengukavas, veidi radikaalsemalt,” tõdes ta. Wikileaksi kindla pooldajana on ta kindel, et parlamendi töös tuleks eelkõige rõhuda avatusele ja otsuste läbipaistvusele. “Siis on diskussioon, kui on piisavalt teavet,” arvas Vackermann. Poliitikute töö tuleks tema arvates tagatubadest välja tuua.

Sundüürnike aitamine

Sundüürnike probleem oli südamelähedane kahele üksikkandidaadile.

"Mitte ükski sundüürnik ei ole saanud erastada korterit samadel tingimustel riigikorterites elanutega," tõi välja Henn Leetna. Sundüürnike on Leetna andmetel Eestis 100 000 ning teemat lahati riigikogus juba 1997. aastal.

Leetna peab enda ülesandeks riigikogus tuletada selle liikmetele meelde, et sundüürnikud saavad eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega või peavad saama kompensatsiooni.

Marek Ranne peab sundüürnike probleemi võtmeks seda, et riik ei ole neile praeguses olukorras toeks olnud. “Tuleb vajaduspõhiselt läheneda, ma ei oska täna veel konkreetset retsepti selles suunas öelda, kuid ma toetan selles suunas liikumist,” ütles ta. Sundüürnike on tema andmetel 10 000 ringis.

Toimetas
Kertu Loide

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Viimased valimisuudised

Viimase 24h uudised