Rein Kilk "Pealtnägijale": loodan saada piisavalt hääli, et kampaaniast soliidselt välja tulla

Video
Mihkel Kärmas
28.01.2015 20:40

Kunagine aasta ettevõtja, praegu ka Weroli õlitehase pankroti tõttu avalikkuse tähelepanu all olev Rein Kilk kandideerib Pärnumaal IRL-i ridades riigikokku. Telesaade "Pealtnägija" tegi temaga sel teemal ka põhjaliku "tööintervjuu".

Nüüd kandideerib 61-aastane endine Eesti aasta ettevõtja, keda jamad näivad jälitavat nagu zombid, IRLi ridades riigikogusse. "Pealtnägija" tegi temaga valijate jaoks "tööintervjuu".

Rein Kilk, ei ole absoluutselt mingit kahtlust, et te olete märkimisväärselt andekas ja metsikult energiline, aga... kas te olete ka aus?

Ma arvan, et ma olen aus! Ma arvan, et ma olen aus ja siin saates oleme siis ausad, pange mind siis proovile, kui teil on selles kahtlus.

Miks see siis on niiviisi, et on palju inimesi, kes, kui nad lugesid tänavu kevadiste valimiste kandidaatide nimekirja ja nägid seal Rein Kilgi nime IRL-i ridades kandideerimas Pärnumaal, siis nad ütlesid, et see on jultumus kuubis?

Nii, aga siis, oleme siis mõlemad ausad, kes need paljud inimesed on, mina ei tea ega tunne ühtegi sellist inimest. Äkki oleme siis mõlemad ausad, kes need inimesed olid, nimed?

No kust otsast alustada, ütleme niiviisi?

No alustame eesotsast, kõige suuremad staarid, kes niimoodi ütlesid?

No näiteks ma ei tea ühtegi inimest Eestis, ettevõtjat, kelle kohta oleks tehtud spetsiaalne veebilehekülg vaenlaste poolt, kus siis korjatakse komprat, et teile on selline kompliment
tehtud, et on teie kompra veebilehekülg olemas spetsiaalne?

No nii sitt mees ma ka ei ole, et mul ühtegi vaenlast ei ole. Aga see on ka teatud tunnustus, et kui palju on inimesi, kellest on kirjutatud raamatuid, elusolevaid, ma mõtlen, kirjutatakse raamatuid, planeeritakse raamatuid kirjutada. Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga võib-olla sellepärast, et ma olen tõesti teinud keskmisest suuremaid asju. Ja kummaline asi on meie ühiskonnas see, et kui need on ka väga head asjad, siis nende tegemine käib kohutava kära saatel.

Miks see siis on niiviisi, Rein Kilk, et teie kutsute esile mitmetes inimestes sellise raevukuse?

Just, aga kas te ei märka, et seda kutsuvad esile ka teised suured ettevõtjad ja ettevõtted, see on meie elu paratamatus.

Või kadedus on asja nimi?

No üks asi on kadedus, aga võib-olla on see ka teatud ühiskondlik kontroll, et teatud piirini päris kindlasti on suurte ja tugevate üle ühiskondlik kontroll. Et vahel võib-olla minnakse üle piiri, aga kui keegi on tugevam, keegi on osavam, siis tegelikult ta võib ju, noh, ühiskonnas oma aktiivsusega purustusi põhjustada, Tead, mina olen, pean tunnistama, et ma olen selliseid purustusi ka põhjustanud. Et selles mõttes see ühiskondlik kontroll on teatud piirini kindlasti ka vajalik.

Võtkemgi siis seda praegu nagu töövestlust, et te tahate pääseda Toompeale, rahva palgale ja nüüd teil on võimalus oma tulevastele tööandjatele silma vaadata.

Kas ma ühe repliigi tohiksin teha? Ma olen kahel korral kandideerinud kohaliku omavalitsuse saadikuks, mõlemal korral saanud seitse-kaheksa korda rohkem hääli, kui sissepääsuks vajalik
on, ja ma olen mõlemal korral loobunud igasugustest hüvitisest. Ma teen oma saadikutööd ka praegu Tartu linnavolikogus, olnud üks kahest saadikukandidaadist, kes teeb seda, kes on
loobunud saadikuhüvitisest. Nii et ärme juba etteruttavalt hakka mind stigmatiseerima, et ma tahaksin sellega midagi ilmtingimata saada, eks ole.

Haaran ka sõnasabast kinni, kas see tähendab, et juhul, kui Toompeale pääsete, saadikupalka võtma ei hakka või?

Ma ütlen täiesti siiralt, et ma olen seda endamisi tõsiselt kaalund, aga siin tekib jälle see küsimus, ma olen praegu ka piisavalt trotsi täis, eks ole, et ma tunnen, et kui ma midagi
head teen, ega seda ju ei tunnustata. Ma kutsusin ka teisi saadikuid üles loobuma hüvitistest. Ja siis üks ajakirjanik seda kuulis ja igaks juhuks kontrollis järgi, kas ma ikka võtan seda
saadikuhüvitist või ei võta, ja kui ta sai teada, et ma ei võta, siis vaikus - ega ta ei öelnd, et tubli mees oled! Sihukest asja on palju loota, aga ma olen tegelikult täiesti siiralt
kaalunud, et minu puhul oleks see näiteks mõeldav, aga ma ei arva, et keegi peaks mulle selle eest aitäh ütlema.

Kui see nüüd on piltlikult öelda töövestlus valijaga, siis olete te ikka sügavalt veendunud, et teie minevikus ei ole selliseid luukeresid, mis nüüd tuleksid ja hammustaksid teid
tagumikust?

Aga see ongi siis väga sobiv aeg inventuuri tegemiseks. Tehke, palun, oma kapiuks lahti, pange need paberid laua peale ja siis arutame ja pusime need luukered lahti ja siis on vähemalt
2015. aasta 1. märtsi seisuga on inventuur tehtud.

Üks tont, mis ju luurab teie selja taga, on õnnetu Werol ja selle pankrot, paari päeva pärast on järjekordne pankrotiistung, seal olete lugupeetud härradega rivis ja umbes kuus miljonit
on kadunud, eks ju? Aetakse taga, et kuhu kadus sada miljonit vanas rahas?

Aga küsimus on ka selles, meil on selline asi, et kui mingit asja uuritakse, ega see ei ole esimene istung. Weroli küsimustes on ka olnud ka mul varem kohtuistungid. Ajakirjanikud tulevad
kohale istungi alguseks, teevad pildid ära, Kilk tuleb, nina norus, kaabu pealt tilgub vihma, tuleb kohtusse ja ma palusin nendelt ajakirjanikelt, kes sinna, muuseas, ega nad ise ei tulnud, ju siis hageja, meil on selline komme, et kohtuistungile ju hageja kutsub siis kohale ka ajakirjanduse, et siis nii öelda häbimärgistada seda kostjat. Et ma küsisin, aga andke, palun, teada, et kui see lõpeb õigeksmõistva otsusega, siis palun andke seda ka teada. Seda muidugi ei juhtunud, mulle lubati, et me, küll me siis sellest ka kirjutame, aga tähtis oli saada esimese poole tunni jooksul need pildid, kuidas siis Kilk tuleb, istub sinna maha kohtupinki ja siis, noh, ma imestan, et ma aasta pressifotot ei saanud.

Väga konkreetne küsimus, kui mitu kriminaalasja on pooleli või kohtuvaidlust, kus teie olete osaline?

No küsimus on, mida teab osaline, ma võin olla ka tunnistajana osaline, et selles mõttes ma tean seda, et mind on kutsutud tunnistajana praegu ühte kriminaalasja, kus ma olen siis kohtus
tunnistaja.

Ja kahtlustatavana ei ole üheski?

Mul ei ole mitte üheski asjas minu elu jooksul mitte kunagi ühtegi süüdistust esitatud veel. Küll aga siin on üks huvitav asi, kas te teate, et lihtsalt harida teid ja televaatajaid, mitu
tegu võib Eestis olla, praegu, mis on Eesti õigusruumis, mis on karistatavad siis ühel või teisel viisil?

No mitte vähe, kindlasti?

1300! 1300 ja nagu märkis Märt Rask, kui ta oli veel riigikohtu esimees, et 55% Eesti elanikkonnast on ka karistusregistrisse kantud, nad on karistuse saanud, 55 protsenti! Nende hulgas on vanurid, nende hulgas on teismelised, alates 14. eluaastast. Nii et võib-olla siin ruumis, ma ei tea nüüd, operaatorit, eksole, ma loodan, et meie oleme siin võib-olla siis selle vähemuse hulgas veel. Aga, aga võib-olla mitte ka kauaks enam.

Kui mitu pankrotti te olete teinud?

No kui me räägime nüüd eraisikuna, siis mitte ühtegi. Ma ei tee ka mitte ühtegi pankrotti. Tegelikult ma pean ütlema, et seni ma olen olnud pankrotiprotsessides osaline nüüd nagu teise poole pealt, et pankrotiprotsessid on sellised mõnusad kohad, kus saab väga palju teenida. Et kui me räägime nüüd kas või sellest Weroli pankrotist ja siis, noh, terve kontserni pankrotist, siis Äripäev luges kokku, et ma kaotasin vist 52 miljonit eurot. Mina kaotasin, tähendab, oma firmade kaudu, aga see on ju kenakene varandus ja keegi selle raha ju nopib üles.

Ma ei tea, kas te ise olete andnud endale aru sellest, aga möödub just 20 aastat sellest päevast, kui Äripäev aastal 1995 nimetas teid Eesti aasta ettevõtjaks. Aga meenutage inimestele,
et kuidas teie oma esimese miljoni teenisite?

Esimese miljoni ma teenisin ajakirjandusega. Ma trükkisin Venemaale ajalehti ja see oli aeg, kus ma tulin koju, millegipärast mulle meeldis, see oli periood, mis, naljakas on meenutada, mulle meeldis raha lugeda. Sularaha. Arveldus käis sularahas ja siis, kui ma tulin koju, siis olid kilekotid raha täis, mida ma tõin siis auto pealt, tassisin üles, kallasin keskpõrandale kokku ja lastega siis koos lugesime raha üle.

Need sajad miljonid, mis sellele järgnesid, need tulid siis metallist, ma saan aru, aktsiate ja erastamisega seoses?

Esimese miljon dollarit ma sain metalliärist, jah.

Aga näiteks relvadega te ei ole kunagi tegelenud?

Relvadega ei ole tegelnud, ehkki oli ju mingi aeg, kus see tundus, et oli patriootiline tegevus. Et ma saan aru, mida te mõtlete, teil on kindlasti mingi vihje, et paljud inimesed, kes tegelesid metalliäriga, läksid, lülitusid ümber relvaäri peale, siis tundus, et see on patriootiline tegevus, osteti välismaalt relvi ja siis tundus, et me sellega relvastame iseennast. Et me siis ostame relvi iseenda kaitseks, aga paraku kiusatus sai paljudel inimestel võitu ja nad hakkasid ka relvi maha müüma.

Ma tsiteerin, peast küll, ühte paar aastat tagasi ilmunud artiklit, kus öeldi, et Rein Kilk on metalliaega kinni jäänud ettevõtja, kelle raamatupidamine vedeleb auto tagaistmel ja kes
peab suurimaks saavutuseks oma partneri üle laskmist. Te olete lugenud neid ridu tõenäoliselt, mis tunne on?

Ausõna, vaat, kui siin oli jälle see, et me oleme ausad, ausõna ei ole, kes selle kirjutas ja kes selle kirjutaja siis avaldadas. Postimees?

Postimees. Mitte väike tiraaž, ütleme nii?

Ahsoo, vot, seda ma ei oska küll lugeda, aga palun, praegu mul kõige suurem ettevõte on Pärnu sadam. On nii maksuamet teretulnud, olete teie teretulnud sinna, vaadake seda raamatupidamist
ja leidke kas või üks pisikenegi siis konksukene, rääkimata sellest 1300-st karistusseadustikus. Et kui kellelgi on mingeid konkreetseid fakte, siis võiks kas või ühe näite tuua, kui me juba siin ausalt räägime.

No räägime näidetest, et üks vähem avalikustatud juhtum, mis teie vaenlaste sõnul ilmestab hästi teie käekirja, puudutab siin Tallinna Tselluloosi mäel ühte täiesti avalikkuse jaoks
tundmatut maatükki, mis oli selles mõttes tähelepanuväärne, et see jäi Ülemiste liiklussõlme alla. See maatükk kuulus teile, teie vastaste sõnul te bluffisite selle hinna üles umbes 30
korda, hindasite selle erinevate sahker-mahker tehingutega siis 29 miljoni krooni peale ja püüdsite linnale maha müüa. Teie vastased ütlevad, et see oli konkreetne kelmuse katse?

Jah, see juhtum toimus üks kümmekond aastat tagasi ja seda juhtumit on väga põhjalikult uuritud, selle peale minu vastased on kirjutanud erinevaid kriminaalasju ja vaadake, kui tark inimene ma olen: ma aimasin juba ette, mida te teete, võtsin kaasa siis nii avalduse kui ka prokuratuuri vastuse ja siin on sõnaselgelt kirjutatud nii: prokuratuur, asjaolude hindamisel ei saa lubada endale samasugust fantaasiat, kui kaebuse esitaja, vaid peab lähtuma faktilistest asjaoludest, millele tuginedes konkreetsel juhtumil kuriteo tunnused täielikult puuduvad. Nii et faktilised asjaolud, seda juhtumit on kaheksa aastat uuritud ja mitte ühtegi tunnust, mis viitavad, et oleks teie poolt siis inkrimineeritud tegusid seal sooritatud, ei ole! Kaheksa aastat on uuritud, aga no järgmised kaheksa aastat võib ka siis „Pealtnägija“ toimetus seda uurida, et kui ta leiab seal midagi taunimisväärset, siis andke mulle ka teada.

See lugu läheb tegelikult edasi ja kirjeldatakse, et teie jultumus läks siis veel nagu sammu võrra kaugemale, et siis nähes, et teil ei õnnestu linnalt seda raha saada, te pöörasite selle
nõude ennast esindanud advokaadi vastu ja süüdistasite, et nad ei saanud selle tööga hakkama?

Ma kaebasin tõepoolest enda advokaadi kohtusse, kuna ta magas maha menetlustähtajad, ta ei vastanud linna kirjadele. Aga kui advokaat magab maha, lihtsalt käitub lohakalt, hooletult, siis
võiks ta selle eest ka vastutada.

90-ndad ja 2000-ndad olid teie jaoks ikkagi rock’n’roll, miljonisadu. Kui kahju teil on tegelikult, et kas või praegu te peate istuma siin - ja ma ei ole üldse selles reas esimene - ja
selgitama, klaarima mingisuguseid jamasid?

Ma olen isegi mõelnud niimoodi, et näiteks seda toiduainetööstust ma ehitasin üles ju kümme aastat ja kaotasin. Aga ma olen võtnud niimoodi, aga need asjad ju töötavad, see idee, näiteks
kas või Weroli ülesehitamise kohta - see tehas sellisena ju töötab 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. See on ju fakt. Ja ta töötab läbi, töötleb läbi veerandi Eesti põllumajandustoodangust ja see on minu tehtud! Ma tunnen selle üle mingisugust, võib-olla see on selline, no masohhistlik uhkus, eks ole, aga ma tunnen selle üle uhkust. See töö, see ei ole ju must auk maa sees, siledate servadega, kuhu võib sisse kukkuda, see on ju reaalne tehas, et selles mõttes mul võib-olla sellest ajast ei ole kahju, küll on aga mul kahju tõesti sellest ajast, mis on sellele nüüd järgnenud, et selline asjade peeneks ajamine.

Paar aastat tagasi, ma mäletan, te andsite intervjuusid, kus te teatasite, et teist saab üliõpilane ja kooliõpetaja? See oli ju, noh, protest?

Jah, see võib öelda küll, et see oli mingi, mingi...

See oli teil väga raske aeg, need pankrotid, nõuti nagu ärikeeldu ka veel teile tagatipuks?

Jah, täpselt nii, kolm telekaamerat oli kohal, kui seda ei rakendatud, siis olid nad kõik kadunud, eksole, et kui see, nagu ma ütlen, kui see kohus algas, siis olid kõik kohal. See oli tõesti selles mõttes raske aeg, aga ma olen tähele pannud ka seda, et ega neid inimesi on ju teisigi, näiteks Tartus seda niiöelda majandusimet 90-ndatel toetas ju kaks panka, Tartu Kommertspank ja Era Pank ja siis nende juhid, no mitmed tippjuhid lihtsalt surid selle protsessi käigus, ilmselt nad ennast kurnasid nii tühjaks. Et see oli üks lahendus, mida ma olen tähele pannud, et lihtsalt lahkuda.

Aga ühesõnaga see nõrkusehoog on teil möödas, et hakkan üliõpilaseks?

Minul on, jah, et minul oli see trots, et ma olen küll võib-olla, nagu te enne ütlesite, et võib-olla ma olen vana rokkija, et ma olen rokkimiseks võib-olla liiga vana, aga suremiseks
veel liiga noor. Aga nüüd ma olen isegi otsustanud, et võib-olla ma ei ole ka rokkimiseks veel liiga vana.

Ühesõnaga ülikooliga ja tudeeringutega jääb siis kuidas?

No praegu ma olen kirjas, küsimus on selles, et kuidas ma saan ennast paremini rakendada, et ma olen selle küll otsustanud, et ma rokin edasi, aga küsimus on, kas ma rokin poeedina,
kirjandusteadlase, õpetajana või ma rokin edasi selles valdkonnas, mida ma juba oskan, tean ja tunnen.

Püüan siin küll nii, kuidas oskan, teid närvi ajada, aga ei õnnestu väga. Närvidega, Rein, on teil kõik korras muidu?

Vot, ei ole põhjust olnud kontrollile minna, aga kui te nii küsite, siis ma peaksin minema arsti juurde, laskma üle kontrollida, aga mul põhjust selleks ei ole, et ma kardan, et see on
aja raiskamine.

Mis lugu oli sellega, kuidas te väidetavasti siis Mart Viisitamme kõrvast sakutasite, et meenutame, endine Pärnu linnajuht ja hiljem sai temast teie alluv, väidetavasti tegite talle
haiget?

Minule suureks ootamatuseks ma avastasin, et üks töötaja oli võtnud Mart Viisitamme tööle, aga ta oma tööülesannet ei täitnud, ütleme, siis viisakalt öeldes ei täitnud hästi ja siis me tavaliselt karistasime nii, et me palusime tal laskuda põlvili, nurka, herneste peale, võtta ahjuroop kätte ja lugeda Meie Isa palvet. Et tavaliselt oli selline karistus, eksole, aga minu mäletamist mööda ei olnud teda vaja selleks kõrvast sikutada, ta läks ise, lasi põlvili ja istus oma aja nurgas ära.

See on nüüd ikkagi kujund, eks ju, pila?

See, no ütleme, et see on kujund, aga mitte pila.

Miks see ikkagi on niiviisi, et oma endiste alluvatega lähete järjest ja järjest tülli või väidate, et nad püüavad teile tünga teha? Et keegi on mõrult nalja teinud teie endistest
alluvatest, et Kilgi juurest lahkumise pakett ongi kaks varianti, et kas lastakse lahti või pannakse kinni?

No esiteks kinni ei ole veel kedagi pandud, eksole, aga lahti on lastud. Ma tahan öelda sellist asja, et jälle, minu juures või minu firmades on töötanud julgelt öeldes 4-5000 inimest. Aga need neli-viis inimest, võib-olla ka seitse-kaheksa inimest, kes on pahandusega lahkunud, siis minu siseveendumus on ja ka faktid tõendavad seda, et on olnud pahandamiseks ja kurjustamiseks põhjust.

Ikkagi, viimased aastad on ainult negatiivsed uudised, praktiliselt, jäänud kõlama teiega seoses, ma tean isegi üht teie vaenlast, kes on korjanud kokku eraldi faili sisse mingid negatiivsed uudised, mis puudutavad Rein Kilki, ja tal on seal üle 200 sissekande minu meelest. Et, ja nüüd ausalt, palun, Rein, kui suured teie raskused ikkagi tegelikult on?

Aitäh küsimast ja kaasa tundmast, aga ma pean nii teid kui televaatajaid selles mõttes kurvastama, et mul on tunne, et ma tulen ka nendest raskustest välja. Et ma ei saa teid sellega
rõõmustada, et ma kuidagi kavatseksin eraisikuna pankrotti minna.

Aga emotsionaalselt?

Emotsionaalselt on tõesti olnud raske, et seda ma olen tähele pannud, et inimesed, kes satuvad mõneks ajaks elus sellise tõesti tugeva surve alla, et nad ei pruugi sealt isegi eluga välja
tulla, ja üleelamisi on olnud mul, selliseid perioode, kus ma näiteks paar nädalat järjest praktiliselt ei maga, sest et ei tule und.

Kui karmiks see asi ikkagi läks konkreetselt, et oli ka selliseid hetki, kus teil, ma ei tea, ei olnud poest piima ostmiseks raha?

Ma ei tea, te olete väga hästi informeeritud, et mul on olnud vist kahel korral Maximas siis selline lugu, kus ma olen kärusse pannud seal piima ja juustu, ja siis kassapidaja ütleb, et, loeb nime seal kaardil, ütleb kõigi kuuldes, et härra Kilk, et teil ei ole kaardil piisavalt vabu vahendeid ja et kui teil sularaha ei ole, siis viige see käru tagasi. Et selliseid juhtumeid on ka kaks korda tõesti ette tulnud, et see, see vastab nüüd küll tõele. Tegelikult, mida ma ütlen, mis on nüüd küll natukene isegi üllatav, et ebaedu asjadest, ma ise tunnen, olen omandanud rohkem kui edukatest. Et tegelikult kui on selline võidukäik trummipõrina saatel, siis selle trummipõrina ja fanfaarihelide saatel inimene ei õpi.

Miks te sinna Toompeale tahate, see ei ole nüüd mingisugune järjekordne pulli tegemine või uitmõte?

Ma loodan muidugi, et ma saan piisavalt palju hääli, et soliidselt sellest kampaaniast välja tulla, aga ma loodan, et Toompeal rakendatakse neid ideid, mis mul tegelikult Pärnu kohta
päris palju on, aga mitte minu poolt, vaid ma annan mõnele inimesele, kes on valmis siis selle saadikupalga ja hüvitise eest selliseid asju seal realiseerima. Et meeleldi ma ise seda ei
teeks, ehkki, ma seda ütlen nüüd küll, et kui ma osutun valituks, siis ma loomulikult olen sunnitud sinna minema, et ma ei saa lihtsalt sellest ju loobuda ja öelda, et ma tegin pulli.

Nii et see ei ole nüüd kindlasti nii, nagu mõned irvhambad ütlevad, et läksite sinna saadikupuutumatust otsima?

Mis see saadikupuutumatus annab, et see on ka selline linnalegend, et kes on ikka mingi teo sooritanud, ei ole ühelgi saadikul ju seni jäänud saadikupuutumatuse taha karistuse saamine. Ja
paraku Toompeal praegu selliseid inimesi, kes kuuluvad nüüd selle 55 protsendi inimeste hulka, kellel on karistatus ja kes on karistusregistrisse kantud, on ju õige mitmeid.

Isegi teie vastased tunnistavad teie erakordset karismat ja panust Eesti kultuuriellu, neid objekte, mis te olete korda teinud, on alates, ma ei tea, Ammende Villast, lõpetades vist
Alatskivi lossiga. Teil on kontos, ma ei tea, kolm teatrit, rääkimata siin, et meie sõudjate medalites on teil oma väike ja võib-olla ka mitte nii väike roll. Ja kuni siis selleni, et
Erika Salumäe medal tuua oksjonilt Eestisse tagasi. Kui te peaks ise nüüd paugupealt ütlema, mille üle te kõige uhkem olete? Mille järgi te tahate, teid mäletataks näiteks?

Kui ma hakkaks selle peale mõtlema, kuidas mind mäletataks, siis on lips läbi, siis on rokkimine läbi ja siis on kõik, et vaat selle mõtte peale ma ei ole mõelnud ja ma püüan mitte
mõeldagi ja ma olen aus, ma ei kavatse selles saates ka selle peale mõelda, et kuidas mind mäletatakse.

Toimetas
Laur Viirand

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Kandidaatide teated valimisportaalis

Portaal valimised.err.ee avaldab Riigikogu valimistel osalevate kandidaatide valimistega seotud avaldused ja eestikeelsed pressiteated muutmata kujul.

Valimised.err.ee jätab endale õiguse mitte avaldada heade tavadega kokkusobimatut infot.

Avaldame teated, mis on saabunud aadressile valimised@err.ee või erruudised@err.ee

Eesti Rahvusringhääling ei vastuta leheküljel saada oleva info õigsuse eest.