Janno Zõbin: poliitiline kitš on nagu tüütud lõunamaa mehed

(Foto: erakogu)
Autor: Janno zõbin, kultuuritöötaja
19.02.2015 8:44
Rubriik: Arvamus

Kui uskuda erakondade valimiseelseid lubadusi, siis näib, et meid on ees ootamas suured muutused. Nii inimsõbralikku, looduskeskkonda, pereväärtusi, eesti keelt, meelt ja kultuuri väärtustavat riiki, kui pärast valimisi tuleb, pole meil olnud varem ei kunagi.

Poliitilist pateetilist populismi tungib uksest ja aknast sisse ka siis, kui elad ääremaa kõige nurgatagusemas kolkas, üritades reklaamimüra põhimõtteliselt vältida.

Mõttekoja Praxis eestvedamisel koostati hiljuti edetabel kõige populistlikemast valimislubadustest ja -loosungitest. Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on majanduslikke katteta lubadusi, rahvuslikku ärplemist ja revolutsioonilist „kõik barrikaadidele” hoiakuid sisaldava edetabeliga. Sedalaadi poliitiline kitš peaks olema kergesti läbinäritav, ometi on aga nähtus just sellisena igikestev ja jätkusuutlik.

Kunagi rääkis mulle üks naistuttav isiklikust kogemusest. Sellest, kuidas tüütuvõitu lõunamaa mehed põhjamaadest turismireisile tulnud kaunitare meelissõnadega ära võluda püüavad. Naistuttaval tekkis küsimus, kas nad ikka ise päriselt usuvad, mida räägivad. Mesimagus hääletoon, vasakule ja paremale lendavad komplimendid ja seejuures uskumatult tõetruuna näiv silmavaade... Kohati jääbki mulje, et poliitikud käituvad valijatega just nagu needsamad lõunamaa mehed: mesijuttu ajades unustatakse ära enesekriitika ja kaob igasugune reaalsustaju.

Mind ennast on viimastel aastatel ühe enam painanud mõte, kui palju on uues Eestis üleüldse missiooniga poliitikuid. Kui kusagil avatakse kohaliku linnavalitsuse toel lastevanemate juuresolekul järjekordne mänguväljak poliitlaval, kusagil ehitavad ohtrate foto- ja filmikaamerate ees kultuurimaja kõrvale juba olemasolevate juurde uued prügikastid kohalik noorpoliitik ja tema värvatud abilised, kusagil paitab mõni riigiasutuse „oluline onu” mudilaste päid ning jagab neile šokolaadi – kas kirjeldatu võib kas või imepisikesel määral olla tehtud missiooniga? Või varjutab selle kõik puhas populism ja isiklik ambitsioon poliitilist võimu säilitada või parteiredelil veelgi kõrgemale ronida?

Kust läheb piir populismi ja missiooni vahel? Kas ja kui palju on meil poliitikuid, keda paneb tegutsema pelgalt siiras tahe inimeste elu paremaks muuta?

Nendele küsimustele vastata on keeruline nii kõrvaltvaatajail kui ilmselt ka poliitikutel endil. Üht aga võiks kõigile kandideerimiskarusellil pöörlejatele soovitada: enne trükiste ja oma propaganda avaldamist küsige nõu inimestelt, kes on kahe jalaga maa peal. Parteimullist väljaspool asuv kriitika aitab ehk mõjuda vähem pateetiliselt ja vähendab poliitiliste reklaamida läägusastet.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Värsked valimisuudised

Viimase 24h uudised