Annika Murov: laulva revolutsiooni kadunud põlvkond (1)

Annika Murov on lõpetanud Tartu Ülikooli politoloogia magistriõpingud ning tegelenud immigratsiooni temaatika ja integratsioonimudelitega. Hetkel töötab ta Harku kinnipidamiskeskuses varjupaigataotlejate ja väljasaadetavate nõustajana. (Foto: erakogu)
Autor: Annika Murov
27.02.2015 17:39
Rubriik: Arvamus

Kuidas peaks valimiste eel langetama valiku värskelt ülikooli lõpetanud noor? Valimiste rõhuasetus näikse olevat “lihtsal inimesel”, fookus suunatud madalapalgalistele kõiksugu soodustuste loomisele ning laiemalt naaberriigi käitumisest tingitud julgeoleku küsimustele. Teisisõnu jääb noorte tööturu situatsioon maksureformide, pensionitõusu ja hambaravi toetuste kõrval käsitlemata.

Puudutatakse vaid praegu ning tulevikus tudeerivaid õppureid lubades üldsõnalises vormis viia kutse- ja kõrgharidus vastavusse tööturu nõudmistega või luua õppuritele rohkem praktikakohti. Kajastamata jääb noorte, iseäranis juba omandatud kõrgharidusega noorte tööpuudus või vastupidi, eriala seotuse puudumine oma olude sunnil tehtava põhitööga. Tekib tunne justkui rohkearvuline laulva revolutsiooni põlvkond, kes vaid mõned aastad tagasi ülikoolide nüüd üha tühjemaks muutuvaid koridore täitsid, jäetakse valimisprogrammides adresseerimata.

Viimaste aastate kõrgharidust puudutavate teemade osas on jäänud eelkõige kõlama väited haritlaste üleproduktsioonist ja vajadusest kasvatada õppurite arvu ennekõike täppisteaduste ja infotehnoloogia valdkonnas. Pehmed teadused nagu humanitaaria, sotsiaalia, politoloogia ja ajakirjandus on leidnud end ebasoodsast positsioonist. Kõrg- ja kutsehariduse tüürimisel puudub seega endiselt visioon. Korraga suudetakse edendada ainult ühte haru ning mitte kõrg- ja kutseharidust tervikuna. Erialad, mis veel kolm-neli aastat tagasi olid sisseastujate jaoks populaarseimad, on end tänaseks leidnud olukorrast, kus õppekava tuleb suures osas või täies ulatuses muuta ingliskeelseks ning suunata põhirõhk kodustelt tudengitelt välistudengeile.

Säärases olukorras tekib koheselt kaks küsimust. Esiteks, kuidas õigustavad erakonnad oma valimisplatvormides korduvalt toonitatud vajadust toetada eestikeelse teadusterminoloogia arengut (SDE), rahvusteaduste programmi loomist ja eristipendiumit eesti keeles kaitstud doktoritöödele (IRL) või üleüldiselt eestikeelse kõrghariduse jätkumist (Reform)? Ning teiseks, kuidas saab eksisteerida väikses riigis fenomen nimega haritlaste üleproduktsioon? Kui selleks praegu on n-ö pehmete teaduste esindajad, siis valimisprogrammide rõhuasetusest vaid tehnoloogia, inseneeria ja infotehnoloogia valdkonnas (Vaba- ja Keskerakond) võiks arvata, et sarnane olukord ootab mõne aasta pärast ees ka nimetatud alade lõpetanuid. Puudu on mõistlikust kutse- ja kõrghariduse visioonist.

Kõrghariduse, valimiste ja tööturu küsimuste taustal tõstatub tugevalt ka ähvardav ajude äravoolu probleemistik. Haritlaste üleproduktsiooni tõttu leiavad paljud kõnealused end olukorras, kus teenindussektoris töötamine on muutunud paratamatuks ja ootuspäraseks, vähemalt mõnda aega. Tööturule sisenemine on sedavõrd raskem kui tudeng on otsustanud õpingutel tudeerimisele keskenduda ning läbinud vaid erialase praktika. Olgu täheldatud, et praktika otsimine on seni mitmetel erialadel olnud vabatahtlik (s.t praktikakoht tuleb otsida omast initsiatiivist) ning äärmiselt kõrge konkurentsiga. Vähese töökogemuse, kuid igati korraliku teaduskraadi, teadmiste ning üha tihemini ka välismaal õppimise kogemusega keeleoskajad nooruslikust energiast pakatavad noored ei saa erialasele tööle jalga ukse vahele. Nii leitakse end olukorrast, kus tööportaalide kaudu kandideerides, proovitöid ning vestlusvoore läbides on lõpuks ikka ootusärevuses noor see, kes kannatuse katkedes potensiaalselt tööpakkujalt ise aru pärima peab ning eitava standardvastuse sisuks saab eelistatus rohkemat töökogemust omava kandidaadi kasuks.

On kummastav lugeda, et erakonnad alles nüüd praktikakohtade loomise ning ülikoolide, kutseõppeasutuste ja erinevate ettevõtete vaheliste sidemete tekitamise päevakorda võtavad. Taaskord, kui lubadused ja programmid võimule saades kompromisside tulvas ära ei kao, puudutaks see tulevasi põlvkondi ning olgu täheldatud, märksa väiksemaarvulisi generatsioone. Rohkearvulisel noorte põlvkonnal täna sellest kasu ei sünni.

Ajude äravoolu küsimust on valimisprogrammides puudutanud ennekõike rahvuskonservatiivsed erakonnad, kuid seda suunal “välismaalt koju” kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu tagasikutsumise läbi. Tegelikkuses on äravool mitmetahulisem. Ühelt poolt ootab riik välismaale siirdunud spetsialiste koju, teisalt ei suudeta noorte, ka spetsialistide lahkumist mingil moel takistada. Paljud erialakauget tööd tegevad usinad ja arukad noored, keeleoskajad, oma eriala entusiastid, küll vähese töökogemuse kuid tihti arvestatava praktika- ning välisõpingute pagasiga, võiksid oma noorusliku energiaga leida erialasel tööpostil kaugeltki rohkem õigustust kui nii mõnigi hämaratel asjaoludel konkursi käigus valitud kandidaat või magusat positsiooni hoidev ametnik. Nooruslik entusiasm võib erialasele tööle saamise viibides asenduda pettumuse ja kibestumusega. Rahulolematus riigi ja selle juhtkonna ning saamatu ja põlvkondi vahele jätvate strateegiatega võib viia teadmiseni – miks mitte minna välismaale? Miks mitte teha samasugust lihtsat tööd välismaal, kus töötegemine on pigem sekundaarne ning saadavad kultuurielamused ja kogemused peamiseks?

Riik ei saa noorele värskelt lõpetanule hõbekandikul töökohta pakkuda. Küll aga peaks riik suutma haridusmaastiku suunata nii, et ei ühte ega teise äärmusesse kalduvad reformid ei päädiks suure hulga rakendust mitte leidvate võimekate ja mõtlevate inimestega.

Täisnimekirjadega väljas olevaist erakondadest puudutavad ülal käsitletud probleemistikku kõik erakonnad, kuid jäävad eesmärkide teostamiseks vajalike meetmete kirjeldamisel üldsõnaliseks. Sotsiaaldemokraatide kava näeb ette “noorte paremat ettevalmistust osalemaks tööturul ja ettevõtluses arendades karjääri- ja ettevõtlusõpet”, kuid jätab seejuures temaatika puutumata tööhõive juures, kus rõhuasetus on töötervishoiul ja tervislikust seisundist tingitud ebasoosingul tööturule astujate puhul.

IRL, Vaba-, Kesk- ja Reformierakond sõnastavad kutse- ja kõrgharidusprogrammide tööturuga vastavusse viimise sarnaselt. Küll aga erinevad erakondade konkreetsed ettepanekud. IRL soovib käivitada õpipoisikoolituse ja suurendada praktika osakaalu õppekavades ning kutseõppe osakaalu tervikuna. Konkreetse ettepanekuna nähakse ette 20 000 praktikakoha loomist nelja aasta jooksul. Keskerakond soovib riigi kohustuste hulka liita kuni 25- aastastele noortele töökoha tagamise nelja kuu jooksul pärast haridusasutuse lõpetamist. Vabaerakond soosib selgesõnaliselt tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamist ning ühiskonnale vajalike uurimissuundade nagu maavarade uuringute edendamist.

Reformierakond soovib peamiselt suurendada kutse- ja kõrghariduse finantseerimist ning tagada selle, et “lõpetajad leiaksid tööd ja tunnustust spetsialistidena”. Ainus erakond, mis valimisplatvormide võrdluses välja joonistub, on nimetatuist radikaalseim – EKRE. Kuigi haridust, iseäranis kõrgharidust puudutav sisaldab eelnevalt käsitletud erakondadele sarnaseid pidepunkte nagu eestikeelse teaduskeele säilitamine ning piisava rahastuse tagamine, tuuakse ainsana välja õppemaksu teatud osas kustutamise taastamine.

Olgu lugejale meelde tuletatud, et just kõnealuse põlvkonna õiguspäraseid ootusi õppelaenu tagasimaksmise korra osas riivati tugevalt 2009. aasta riigikogu otsusega, mil seni kehtinud kord, et osa õppelaenust kustutati riigiametisse asumise ja lapse sünni puhul, tühistati. Olukorra tegi hullemaks asjaolu, et Riigi Teatajas ilmunud seadus jättis laenu kustutamise taotlemisel avalduse kirjutamiseks aega vaid neli tööpäeva.

Eelnev paneb erakondade lubadused üleüldiselt perspektiivi. Kui palju on programmides asjakohaseid lubadusi? Kui palju ühiskonna rahulolematusest või parasjagu aktuaalsetest teemadest tekitatud loosungeid? Kas pealtnäha toredad lubadused nagu eelmistel valimistel välja hõigatud “tasuta kõrgharidus kõigile” ei peida eneses pikas perspektiivis pöördumatuid tagasilööke? See lubab naasta taas haridussüsteemi ja seda puudutava pideva reformimise tagajärgede juurde. Laulva revolutsiooni põlvkond pidi läbi tegema tiheda konkursi, et ülikooli üldse pääseda. Olude sunnil pidi suur enamus tasulisel kohal õppijaist võtma õppelaenu ning riigieelarvelisel kohal õppinu teenis koha välja tänu silmapaistvatele sooritustele õpingutes.

Kindlatel tingimustel sundseisus õppelaenu võtnud nooruk leiab end nüüd olukorrast, kus lisaks õppelaenu kogusummas tagasimaksmise taagale omandab vaid paar aastakäiku noorem põlvkond kõrgharidust tasuta. Oma väärtuse on kaotanud lävendid, asjakohane konkurss ja riigieelarvelise koha tähendus.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Värsked valimisuudised

Viimase 24h uudised