Juhan Kivirähk: kuu aega enne valimisi on taas esil igivana konflikt (1)

Juhan Kivirähk (Foto: Ülo Josing/ERR)
Juhan Kivirähk, Turu-uuringute AS-i uuringujuht
8.02.2015 21:04
Rubriik: Arvamus

Parlamendiparteide suure neliku toetusprotsentides on eelmistest valimistest möödunud nelja aasta jooksul ette tulnud küll tõuse ja langusi, kuid laias laastus on erakondade reitingud praegu sarnased 2011. aasta valimistel saavutatud tulemustega.

Meenutagem, et toona kogus Reformierakond 29%; Keskerakond 23%, Isamaa ja Res Publica Liit 20% ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond 17% valijate häältest.

Erakondade kõrgeim ja madalaim toetus selle nelja-aastase perioodi jooksul on Turu-uuringute AS küsitlustulemuste põhjal olnud järgmine:

  KÕRGEIM MADALAIM
Keskerakond 31% (mai 2014) 20% (mai 2012)
Reformierakond 32% (okt. 2011) 16% (mai 2013)
Isamaa ja Res Publica Liit 23% (dets. 2013) 10% (juuni 2012)
Sotsiaaldemokraatlik Erakond 33% (nov. 2012) 17% (jaan. 2015)

 

Oktoobris 2010 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimeheks valitud Sven Mikseri teeneks võib lugeda erakonna toetuse kiire kasvatamise 2011. aasta riigikogu valimiste eel ning seal korraliku tulemuse saavutamist. Paraku on end vahepeal juba järgmiste valimiste kindlaks võitjaks kuulutanud sotsiaaldemokraadid tänaseks taandunud nelja aasta eest saavutatud tasemele ning püsivad taas kõigest "pronksmedali" konkurentsis. Kolm erakonda – Keskerakond, Reformierakond ja SDE – on igaüks mingil perioodil suutnud hõivata erakondade pingereas esikoha. Kuid igaühel neist on ette tulnud ka mõõnaperioode, mil toetuse suurus on olnud parimast saavutusest pea poole väiksem.

Sotsiaaldemokraatide vahepealne edu tuli eelkõige sellest, et suudeti end 2012. aastal ühiskonnas vallandunud protestimeeleolude suhtes kõige edukamalt positsioneerida – nende seni kõige kõrgem toetusprotsent 33% on pärit 2012. aasta novembrist - valeliku poliitika vastaste meeleavalduste ja Harta-12 kõrgajast. Sellele järgneval perioodil püsisid sotsid oma toetuse poolest pidevalt erakonnareitingute tipus, samal ajal kui Reformierakond erinevate erakonnaväliste ja –siseste kriisidega maadles ning toetust kaotas.

Viimaseks piiriks Reformierakonnale oli arvatavasti see, kui 2013. aasta novembris ja detsembris ka koalitsioonipartner IRL neist valijate toetuse poolest möödus. Küpsenud otsus valitsemispartnerit vahetada on täna tagasi vaadates osutunud igati õigeks. Koalitsioonist välja heidetud IRL ei saanud valimisteni jäänud aasta jooksul opositsioonis olles eriti palju kurja teha, kuna oli kaasvastutav paljude ühiselt algatatud poliitikate eest (tõsi, eriti palju pole see taak IRL-i poliitikuid valitsuse vastu sõna võtmast seganud), sotsid aga pidid valitsuses ebapopulaarseid otsuseid tehes paratamatult oma senist reitingut kaotama. Kui näiteks Reformierakonna valija jaoks ei olnud tööhõivereformi ümber toimunu võib-olla eriti huvipakkuv, siis sotsiaaldemokraatide valijale läks valitsuse hoolimatus puuetega inimeste esindusorganisatsioonide ootuste suhtes kindlasti rohkem korda.

Nii ongi kuu aega enne valimisi poliitilisel malelaual välja mängitud taas igivana konflikt valimisvõidule kandideeriva kahe põhikonkurendi – Reformierakonna ja Keskerakonna - vahel. Endine võimupartner IRL ja uus koalitsioonikaaslane SDE on aga jäetud võistlema kolmanda-neljanda positsiooni pärast. Jaanuaris toetas Keskerakonda 26%, Reformierakonda 22%, SDE-d 17% ja IRL-i 16% valimiseelistusega vastanutest (arvestusest on jäetud välja need, kes ei osanud vastata, kes ei soovinud oma eelistust öelda või väitsid, et nad ei kavatse valimistel kedagi toetada –ühtekokku oli selliseid vastajaid 37 protsenti kõigist küsitletutest). Kui aga vaadata valimiseelistusi nende valijate lõikes, kes kindlasti on otsustanud valima minna, on Keskerakonna ja Reformierakonna toetus võrdne – vastavalt 24 ja 23 protsenti.

Eksistentsiaalse vastanduse – kas Reformierakond või Savisaar? - on oma valimiskampaania üheks põhiloosungiks tõstnud Reformierakond. Kuid tundub, et just eelkõige tänu sellele ongi jaanuaris tõusnud reitingutabelit juhtima Keskerakond. Savisaare materdamine on varemgi korduvalt Keskerakonna toetajate ridu mobiliseerinud. Näiteks viimaste kohalike omavalitsuste valimiste eel Tallinnas andis just Isamaa ja Res Publica Liidu poolt Eerik-Niiles Krossi eestvedamisel läbi viidud agressiivne valmiskampaania suure panuse sellesse, et Keskerakond ja Savisaar taas ülekaalukalt linnavõimu juurde tagasi valiti. Sel korral näib Keskerakonna üleriigilise võidu nimel agaralt kaasa aitavat Reformierakond: olukorras, kus suur osa valijaist Reformierakonna valitsemisajast põhjalikult tüdinenud on, esitletakse Keskerakonda enda ainsa alternatiivina. Pole siis põhjust imestada, et isegi oravapartei peale põhjalikult solvunud Kaur Kender propageerib oma nihilisti-blogis pigem Keskerakonna kui Reformierakonna poolt hääletamist...

Viimastel aastatel on paljud poliitika-analüütikud väljendanud seisukohta, et Eesti poliitiline maastik on kindlalt ära jagatud nelja praeguse parlamendierakonna vahel ning uute tulijate jaoks siin enam kohta pole. Nii tundus olevat veel ka mõned kuud tagasi. Neid üksikuid entusiaste, kes 2012.-2013. aasta protestimeeleolude lainel jätkates kangekaelselt uute erakondade loomist kavandasid, vaadati kui veidrikke. Ikka ja jälle kõlas kõrgeltharitud politoloogide suust soovitusi uustulnukate peale mitte oma häält raisata – niikuinii nad riigikokku ei pääse!

Tänaseks on nii Turu-uuringute kui ka Emori poolt läbi viidud arvamusküsitlused näidanud, et kahel riigikokku mitte kuuluval erakonnal on siiski reaalne lootus valimiskünnise ületamiseks olemas - nii Vabaerakonda kui ka EKRE-t toetas Turu-uuringute jaanuariküsitluses kuus protsenti valijatest. Tõsi, parlamendierakonnad on näidanud üles head kohanemisvõimet ning on osanud valijate ootusi poliitika uuenemise järele oma nimekirjade koostamisel arvesse võtta. Uusi nimesid leidub kõikide parlamendiparteide valimisnimekirjades ohtramini kui kunagi varem. Kui kõik need vabakonna aktivistid ja ajakirjanikud, kes end tänaseks erinevate erakondade nimekirjadesse on munsterdanud, oleksid läinud "Eesti poliitikat uueks looma" uute erakondade ridades kandideerides, poleks viimaste jõudmises üle valimiskünnise küll mingit kahtlust olnud.

Tahaks vaid loota, et uued tulijad ka oma kampaaniastiili poolest vanade olijatega selge vahe sisse jätaksid. Erakonnale, mille valimisloosungiks on "Aru pähe!", ei tohiks eerikniileskrossilik ulakas tegutsemine kuidagi sobida. Jevgeni Kristafovitši "mürgiste pirukate" aktsioon ning Evhen Tsõbulenko videoklipp, mis kujutab dokumentaalses laadis Venemaa kallaletungi Eestile 2016. aastal, mõjuvad selgelt vindi ülekeeramisena ning võivad nii mõnegi "aruka poliitika" toetaja Vabaerakonnast veel viimasel hetkel distantseeruma panna. Igatahes tasub valijaile soovida selget pead ja vankumatut meelt, et oma poliitilised eelistused üles leida ja neile kindlaks jääda. Riigikokku tuleb valida ikka neid inimesi, keda te usaldate ja kellesse usute; mitte neid, kelle näopilte plakatitel ja teleekraanil sagedamini demonstreeritakse! Liiga palju ei maksa lasta end segada ka avaliku arvamuse küsitlustest selgunud reitingutest.

Toimetas
Laur Viirand

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Värsked valimisuudised

Viimase 24h uudised