Joonas Remm: Venemaalt lähtuv oht Eesti julgeolekule on reaalne ning Eesti erakonnad mõistavad seda (1)

Joonas Remm (Foto: erakogu)
Joonas Remm
23.01.2015 16:47
Rubriik: Arvamus

Ukraina sündmuste varjus ning kasvavas infosõja keskkonnas on Eesti parteid julgeolekupoliitka võtnud üheks fookuseks oma valimisprogrammides. Üldiselt võib olla arengutega Eesti julgeoleku poliitkas rahul eeldusel, et peale valimisi lähtuvad erakonnad oma programmidest ja asuvad lubatud julgeolekupoliitikat ka täitma.

Reformierakonna valimisprogramm nimetab Eesti rahva vabadust, heaolu ja turvalisust ohustavateks faktoriteks peale naabruses asuva agressiivse riigi (mis saab olla vaid Venemaa) ka loodusjõude, terrorismi ja inimlikke eksimusi. Usun, et kolmest viimastest tunned vähesed inimesed ennast ohustatuna. Pigem nähakse ohuna vabadusele, heaolule ja turvalisusele hoopis sotsiaalset ebakindlust, kuritegevust või riigi tegevust. Ainus julgeolekuoht, mis on nii objektiivne kui ka subjektiivne, on Venemaa sõjaline tegevus ja kaasmaalaspoliitika.

Venemaa on absoluutarvudes nõrk

Venemaa tundub absoluutsetes arvudes nõrgem riik olevat kui USA, Hiina või koondatult Euroopa Liit (EL). Venemaa impordib EL-st rohkem, kui ekspordib. Sama trend areneb ka Hiinaga. Seejuures Venemaa majandus tugineb põhiliselt tooraine ekspordil ning ning toornafta odavnemine nõrgestab Venemaa majandust.

Samuti on Venemaa relvajõud väiksemad kui Hiina ja NATO relvajõud ning halvema kvaliteediga NATO väeosad. Lisaks kaotab Venemaa sõjavägi kiiresti inimjõudu. Seda üritatakse korvata ambitsioonika armee reformikavaga, mida võib isegi utoopiliseks pidada. Üks osa reformidest on Prantsusmaal ehitatud Mistral tüüpi laevad. Seega ollakse isegi militaartehnoloogias läänest üsna suures sõltuvuses.

Ei maksa unustada, et Hiina moderniseerib oma armeed suure hooga. Nii tundub, et Venemaa taandub globaalse mõjuga suurriigi kohalt ja isegi jääb teistele BRICS-i (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik) liikmetest maha.

Euroopa sõltub Venemaast

Tegelikult on aga Venemaa hoopis võimsam, kui absoluutarvud näitavad.

Esiteks, ei ole majanduslik sõltuvus ühepoolne. Euroopa Liit (EL) ei saa praegu hakkama ilma Venemaa odava energiata. Pea kõik EL-i idapoolsed liikmesriigid on tugevalt sõltuvuses Venemaalt imporditud energiaressurssidest (peamiselt nafta ja gaas). New York Times’i andmetel moodustab, Saksamaa energiaimpordist, 30% Venemaalt tulev toornafta ja gaas.

Energiasõltuvuse vähendamiseks peab Euroopa tegema suuri investeeringuid alternatiivsetesse allikatesse ning sellega seoses peab Euroopa Liit leidma ka poliitilise konsensuse riikide vahel.
Kuna Venemaa ja EL vahel on hea energiataristu, on Venemaa energia palju odavam, kui on teised alternatiivid. Seega ei saa Euroopa Venemaad liiga palju survestada, sest õhus on oht, et kraanid keeratakse lihtsal kinni. See võib olla tõsine oht eriti siis, kui Venemaal valmib Hiina-suunaline gaasi- ja naftatorude taristu. Sellisel juhul on Venemaal võimalik Hiina ja EL vahel laveerida.

Infosõda

Venemaa on tugev propaganda levitamises. Nii Venemaal, Euroopas kui mujal maailmas levitab Venemaa endast kuvandit kui „õigest Euroopast“, konservatiivsest kristlikust riigist. Selline kuvand on näiteks islamistlikes araabiamaades, kristlikus Aafrikas ja Ladina-Ameerikas vastuvõetavam kui ulatuslik liberalism, mida suhteliselt usu leiges EL-s peetakse kirikust kõrgemaks. Nii on Venemaal maailmas suurem populaarsus kui tema otsesest mõjust võiks järeldada.

Alahinnata ei tasuks ka Venemaa propaganda mõju. Inimestel, kes pole propagandat harjunud eristama, ei suuda Venemaalt tulevaid kallutatud sõnumeid objektiivsest tõest eristada. Venemaa propaganda kasutab osavalt pooltõdesid ja endale kasulikke fakte ja tundub tänu sellele usutavana. Näiteks Russia Today tundub lääneliku formaadiga ja globaalse ulatusega kvaliteetmeedia, aga väljendab tegelikult Venemaa riigi seisukohti ning ei ole sõltumatu meediaväljaanne.

Ajalooline perspektiiv

Ajalugu näidanud, et Venemaa on valmis oma sõjalist jõudu, kui suur see ka poleks, võrdlemisi kergekäeliselt kasutama. Kuigi Venemaa armee oleks absoluutses sõjas nõrk, on see üllatusrünnakute, eriväelaste ja hübriidsõja kasutamisega väiksemates konfliktides efektiivne. Venemaa sekkus jõuliselt endiste liiduvabariikide ebastabiilsesse sisepoliitikasse, surus maha tšetšeenid ning tungis Gruusiasse ja Ukrainasse.

Lisaks moodustab Venemaa endistest SRÜ liikmetest sõjalist liitu. Oma riskialtisuses on Venemaa ehk kõige agressiivsem ja võimsam riik maailmas. Ainuke võrreldav suurus siin oleks USA, aga temagi on peale Iraagi ja Afganistani sõja lõppu hoidunud uutest konfliktidest ega ei ole maavägesid kasutanud.

Demokraatlikel riikidel on üldiselt keeruline esimesena rünnata, sest sellisel juhul ei laseks kodanikud, kes on üldiselt sõjavastaselt meelestatud, suure tõenäosusega samasid riigijuhte valitsusse.

Eesti erakondade arusaam julgeoleku prioriteetidest

Lähtudes ohtudest Eesti julgeolekule, mis tulenevad Venemaa tegevusest, on oluline vähendada sõltuvust Venemaa energiast, panna vastu pidevale infosõjale ja olla valmis väikesteks, aga äkilisteks konfliktideks ning hübriidsõjas võitlemiseks.

Õnneks on Eesti liikumas õiges suunas. Kõik parlamendierakonnad on peaaegu kõikidele nendele ohtudele oma valimisprogrammides tähelepanu pööranud. Ainuke erand on Keskerakond, mis ei ole infosõjale tähelepanu pööranud. Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatli Erakond (SDE) soovivad energiasõltuvust Venemaast vähendada LNG terminali ehitamisega, taastuvenergia osakaalu suurendamisega ning Eesti energiaturu tihedama ühendamisega muu Euroopaga. Viimast rõhutavad ka Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ja Keskerakond. IRL eelistab tugineda Eesti põlevkivile ja vähem taastuvenergia arendamisele.

Sõna sõna vastu

Kolm erakonda tähtsustavad riikliku kaitsestrateegia loomist infosõjaga toimetulekuks. Venemaa infole üritatakse vastata omapoolse tasakaalustatud infolevitamisega. Tunnistatakse ka vajadust infosõjas liitlastega koostööd teha. Samas tekib küsimus, kes on meie infoliitlased, NATO ega EL ei ole infoliidud, vaid sõjaline (tavamõistes) ja poliitilis-majanduslik liit. Keskerakonna programmis infosõjast juttu ei ole.

Ajateenistus kui riikliku julgeoleku alus

Sõjalise kaitse poole pealt soovivad kõik erakonnad Eestis säilitada ajateenistust, muutes seda atraktiivsemaks ja samal ajal ka efektiivsemaks. Lisaks soovitakse suurendada kõikide kodanike kaitsevõimet ja –tahet läbi riigikaitsehariduse ja –kursuste. Samuti plaanitakse muuta Eesti elukutselise armee võimekust parandades kaitseväelaste elujärge ja parandades nende varustust. IRL soovib arendada soomus-manöövri võimekust tankide näol , mis on Eesti vajadusi ja tingimusi silmas pidades üle pingutatud.

Hübriidsõda ei osata defineerida

Hübriidsõjas sõdimise suutlikkust küll märgitakse, aga mida selle suutlikuse all silmas peetakse, välja ei öelda. Hübriidsõjas on kõige olulisem kiire ja konkreetne reageerimine. Reformierakond näeb siin lahendusena erioperatsioonide väejuhatuse ja Kaitseliidu juhtimissüsteemi eelisarendamist. Keskerakond peab siin oluliseks põhiliselt infiltreerumise takistamist ja vastu- kui ka välisluure tegevuse parandamist. SDE, nagu ka Reformierakond, näeb lahendusena erioperatsioonide üksuste võimekuse suurendamist. IRL soovib eriüksuste osas leida lahendust arendades koostööd teiste Balti riikide ja Poolaga.

Kokkuvõttes

Eesti ainuke tõsised julgeolekuohud on energiasõltuvus, infosõda ning väikesemõõduline konflikt või hübriidsõda Venemaaga. Kõik Eesti neli suuremat erakonda soovivad Eesti riigikaitses tugineda reservväele ja Kaitseliidule, mis aitavad vältida või võidelda otseses konfliktis. Reformierakonna, IRL-i, SDE ja Keskerakonna programmid näevad ette vähem või rohkem detailsemaid plaane ka energiasõltuvuse vähendamiseks ning infosõjas ja hübriidsõjas võitlemiseks. Keskerakond infosõda ei maini.

Sisukaimad valimisprogrammid julgeoleku teemal on suurematest erakondadest Reformierakonnal ja IRL-il. SDE ja Keskerakond puudutavad julgeoleku teemasid pigem möödaminnes ja üldsõnaliselt. Üldiselt võib olla Eesti julgeolekuarengutega rahul eelduse, et peale valimisilähtuvad erakonnad oma programmidest ja asuvad julgeolekupoliitikat ka täitma.

Joonas Remm on Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi Võrdleva Poliitika eriala magistrant.

Toimetas
Allan Rajavee

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Värsked valimisuudised

Viimase 24h uudised