Alari Rammo: andestage kandidaadile (4)

Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja. (Foto: ERR)
Alari Rammo
23.01.2015 13:07
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar
Rubriik: Arvamus

Tänaseks on riigikogu valimiste kandidaadid paigas, välireklaam keelatud ja alanud võidujooks aja, reeglite ning loovuse vahel, kuidas teistest enim silma paista. Kolmas päev ja juba ei meeldi.

Hea valimistava ühe valvurina olen sunnitud kuus nädalat tegelema kõige tüütumaga kampaaniatest – valijate hirmutamise, manipuleerimise, äraostmise, kellegagi vastandumise ja labase valetamisega.

Samuti pean analüüsima piiripealseid olukordi, kas võimulolijad on kuritarvitanud oma ametikohta või lausa valija tagant varastanud. Kardan, et jälgiksin toimuvat ka kodanikuna, sest ma tõesti ei taha, et kellelegi valetatakse või tema raha pihta pannakse.

Valimiste valvuritele tuleb iga kord ka vihjeid juhtumitest, mis ei riku seadust või moraalinorme, aga käivad inimestele lihtsalt pinda. Mõni ei talu ühtki parteid või poliitikut, teine mitte mingisugust reklaami, kolmas valimisi endid, neljas riiki tervikuna. Raske on neile seda ette heita, kampaania kipub tooma poliitikutes välja veel halvemad küljed kui muidu.

Pole see ju periood, mil maha istuda ja valijana mõelda riigi ees seisvatest võimalustest. Pigem tahaks öelda, et tõmmake uttu, ma tahan rahu ja vaikust, normaalset elu, tööd ja palka, mitte pidevat kismat kaugel Toompeal ja ebausutavat ülepakkumist. Saati siis selles poolt valida.

Kampaania mõiste pärineb muide Rooma riigist ning tähendab ei midagi muud kui sõjakäiku. Sõjaõigus on saja aastaga lihvitud normaalsetes riikides nii täiuslikuks, et sutsu liialdades tuleb vaenlaselt enne tulistamist küsida, et ega teil, mu härra, pole midagi selle vastu, ja kuhu te kuuli sel kaunil hommikul eelistaksite?

Valimiskampaanias kombed aga unustatakse. Tõstetakse saabastes jalad toolile, unistatakse valimiste võitmisest ja tehakse selle nimel kõike, mis pähe tuleb. Just nagu ühes sel nädalal peatselt kustutatud Facebooki bussi-postituses.

Niisuguseid totrusi nagu see pilt laekub valimiste valvuritelegi päris palju. Ei ole see bussi-fopaa või Tammsaare “Õnne 13-s” õieti millegi rikkumised, vaid lihtsalt lollid naljad. Kampaania-eufooria on mõistetavalt suur, kes poleks meist kogenud grupikäitumist, kus pilk hägustub ägedast koostegutsemisest.

Parteides keevadki adrenaliin ja edorfiinid võidu, poliitikuid valdavad ühtaegu elevus, hirm ja ülitundlikkus. Kolli ehk konkurendi ligaseid näppe nähakse igal sammul, kõik on kallutatud, juba vaenlase tunnusvärve nähes hakkab silm tõmblema isegi lillepoes.

Pole ime, et need meeleolud sünnitavad kõike mõeldavat ja mõeldamatut. Osa sellest rikuvad seadust, osa valimistava ja osa pole lihtsalt naljakas kellelegi peale rääkija ja ehk tema sama joovastunud sõprade.

Paraku jääb just kõik see kampaaniatest silma, sest normaalsust ju ei märka. Kampaaniameistrid jälle ütlevad, et iga kord tulebki reeglid ümber kirjutada, leida uus viis konkurentide võitmiseks.

Üks Ameerika poliitik on öelnud, et kampaania ajal mõtlevad kõik peale kandidaadi, mida viimane valituks osutudes ära teeb. Kandidaat mõtleb aga üksnes, mida teeb ta siis, kui valituks ei osutu.

Muidugi on kampaaniates ikka palju head ka. Paaril erakonnal on äärmiselt põhjalikud ja suuresti isegi vastutustundlikud programmid, debattides räägitakse asjast, palju kohtutakse valijatega ning vähemalt püütakse leida lubaduste maksumusi.

Samas on suurem osa kampaaniast veel ees ning jõhkramad relvad võetakse kapist ikka suures finaalis. Valimiste põhiteemat ei õnnestunud ju kellelegi enda kasuks sõnastada.

Aga mida me valijaina mõtleme? Ma usun, et tahame kõik eelkõige ausat mängu. Et meid ei petetaks hinna ega kvaliteediga, et sisu vastaks pakendile ja saaks mingigi garantii, mitte vaid võimaluse nelja aasta pärast see mikser, rõivas või ratas samasuguse vastu vahetada.

Katsume siis järgmised nädalad vähemalt valijatena asja rahulikumalt võtta, mitte olla nii tundlikud kui kandidaadid, sest nad ei mõtle ka paljut sellest tõsiselt. Ärme võta siis ka ise kõike seda liiga tõsiselt. Ja kui on lohutust vaja, ärme võta ka tavapärast pitsikest, vaid lugegem NO teatri Savisaare-blogi. Kunstnikel on alati veel raskem.

Mõelgem parem, keda me kandidaatidest usaldame, suhelgem temaga, ja kui ta kampaanias ka mingi rumaluse teeb, siis andestagem. Ta ei olnud tema ise. Sest kui ka temast loobute, polegi äkki kedagi valida. Valimata aga ei saa, sest siis otsustavad teised.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Värsked valimisuudised

Viimase 24h uudised