EP valimiste eel: Suurbritannias on üks suurimaid võitjaid euroskeptiline partei

Suurbritannia lipp (Foto: AFP/Scanpix)
7.05.2014 10:38
Rubriik: Valimiste eel

Suurbritannia valimised on proportsionaalsed, suletud nimekirjadega ning riik on jaotatud 12 regionaalseks valimisringkonnaks. Vaid Põhja-Iirimaal kasutab Suurbritannia üksiku ülekantava hääle süsteemi – valija märgib valimissedeleile oma väljavalitud kandidaadile lisaks ka nimed, kellele ta soovib, et tema hääl eelistuste süsteemi alusel üle kantakse.

 Suurbritannia puhul tuleb eraldi huvitavana märkida, et Gibraltaril peeti esimesed EP-valimised 2004. aastal, ehkki territoorium oli ka eelnevalt osa Euroopa Liidust. Põhjus oli osaliselt vähene valijate arv, vaid pealt 20 000 valijaga Gibraltar oleks ka ühe mandaadi puhul olnud umbes 30 korda üleesindatud. Euroopa Inimõiguskohuse otsusega liideti Gibraltar Inglismaa Edela valimisringkonda. Kuna ükski Gibraltari partei valimistel ei osalenud, valisid gibraltarlased kandidaate Suurbritannia parteinimekirjadest.

Mandaadid jaotatakse Inglismaal, Šotimaal ja Walesis D’Hondti jagaja alusel, Põhja-Iirimaa on ainult EP-valimiste jaoks muudetud eraldi üheks valimisringkonnaks, kus jaotamisele läheb kolm kohta. Valimiskünnis puudub. Valimisõigus on kõigil vähemalt 18-aastastel EL-i kodanikel, kes on Suurbritannia residendid. Erinevalt tavalistest valimistest Suurbritannias, on lordidekoja liikmeil õigus hääletada. Kandidaate saavad üles seada parteid, lisaks on 5000 naela suurune deposiit.

 

Valimised 2009

Suurbritannias iseloomustas valimiskevadet üha kasvav rahuolematus poliitikutega ning usaldamatus poliitilise süsteemi vastu tervikuna. Kõigi parteide juhid väljendasid tugevat tahet tegutseda antud pretsedenditu olukorra leevendamiseks. Rahulolematusest kriisini viisid paljastused kõigi erakondade parlamendiliikmete kuluhüvitistest, millest suur osa läks luksuskaupade või -teenuste katmiseks, mis ärritas tõsiselt paljusid, kellest suur osa seisis silmitsi majandusraskustega.

Leiboristid, kes olid 2005. aasta üldvalimistel võitnud üle poole kohtadest, ei olnud just kiita seisus. Rahvas ei olnud rahul peaminister Gordon Browni tegutsemisega kriisi leevendamisel ning üha jõulisemalt hakkasid esile kerkima konservatiivid ning teised poliitilised jõud. Arvestades kõike seda ning ka üldist brittide euroskeptilisust, kerkisid esile mitmed uued jõud, näiteks üleeuroopaline Libertas või ka Vandemeeste Kogu (sõltumatutest kandidaatidest koosnenud populistlik parteidevastane koalitsioon) ning vasakpoolne ametiühingute toetusega No2EU – Yes to Democracy. Lisaks uutele võistlesid kohtade nimel ka vanemad tegijad, nagu näiteks Inglismaa ja Walesi Rohelised, Šotimaa Rohelised, Roheline Partei Põhja-Iirimaal, Šoti Sotsialistlik Partei, Briti Iseseisvuspartei (UKIP) ja paremäärmuslik Briti Rahvuspartei (BNP).

Teispool Iiri merd oli valijatel võimalik näidata esimest korda oma tegelikku toetust Demokraatlikule Unionistide Parteile (DUP), mis otsustas 2007. aastal Sinn Féiniga võimu jagada. Parteiprogrammides ja valimismaterjalides keskendusid erakonnad nii Euroopa kui ka siseriiklikele küsimustele. Kui leiboristid tõid esile vajadust hoida tugevaid rahvusvahelisi sidemeid näiteks kas või töökohtade loomise jaoks, siis konservatiivid väljendasid oma vastuseisu Lissaboni leppele ja euro kasutuselevõtule, ehkki lubasid teha koostööd EL-is keskkonnaalastel teemadel. Liberaaldemokraadid keskendusid suuresti Tööparteiga samadele Euroopa-teemadele ja ründasid konservatiive nende isolatsiooni sattumise pärast Euroopas, eeskätt Konservatiivse Partei kava irduda Euroopa Rahvapartei – Euroopa Demokraadid fraktsiooni ridadest Euroopa Parlamendis. Siseriiklikes küsimustes ründas Liberaaldemokraatlik Partei leiboristide valitsust. Väiksemad ja uuemad erakonnad ning liikumised keskendusid peamiselt, ehkki mitte ainult, EL-i teemadele.

Sarnaseid tendentse võis näha ka väljaspool Inglismaad. Šotimaal keskendus Šoti Rahvuspartei (SNP) majanduslangusest väljumisele ja töökohtade loomisele. Ka Walesis oli majanduskriis peateemaks. Sarnaselt SNP-le nõudis sealne Plaid Cymru Londoni keskvõimult suuremat võimujagamist. Põhja-Iirimaal oli tähtsaim teema võimujagamislepe, ehkki ka majanduskriis ja kuluhüvitiste skandaal olid kampaaniakaardil.

EP-valimistega samal päeval peeti Inglismaal kohalikke valimisi, mistõttu keskendusid paljud erakonnad oma kampaanias siseriiklikele teemadele, tõmmates sellega Euroopalt tähelepanu. Ligi kaks kolmandikku valijaist märkis Guardiani ja ICM-I küsitluses, et langetab oma valikud siseriiklikke teemasid silmas pidades.

Siiski tuleb tähele panna seda, et ehkki erakondadel on raske valijaid mobiliseerida, ei ole Briti valijaskond Euroopa Liidu suhtes ükskõikne või ebamäärane. Vastupidi, Suurbritannia on ühenduse üks euroskeptilisemaid riike, kus negatiivne kuvand EL-ist on tugevalt jõus. 2009. aasta jaanuari YouGov küsitlus näitas, et 64 protsenti vastanuist nõudis põhjalikku muutust Suurbritannia suhetesse Euroopa Liiduga. Sama polli kohaselt toetas vaid 22 protsenti brittidest Suurbritannia jäämist EL-i liikmeks. See omakorda on kasulik anti-political establishment parteide, nagu UKIP ja BNP jaoks.

EP-valimised oli katastroof valitsevale Tööparteile, mis sai sajandi kesisema valimistulemuse, mõnes ringkonnas jäädi tahapoole koguni rohelistest. Tulemused näitasid leiboristide domineerimise lõppu Walesis ning võimu suurt langust Šotimaal.

2014 - kandidaadid ja valimissituatsioon

Valimiste suurim võitja on ilmselt euroskeptiline UKIP eesotsas Nigel Farage’iga, kes tegi mullu kohalikel valimistel oma senise ajaloo parima tulemuse ja suuresti euroskeptiliste valijate tõttu, kes enamasti olid hääletanud Konservatiivse Partei poolt, kuid kes on pettunud erakonna EL-i poliitikas. EP-valimistel peaks seega erakond võitma 19 kohta. Aprilli alguses pidas Farage maha tulised teledebatid, millest just tema Briti ajakirjanduse hinnangute kohaselt enim tulu peaks saama. Osa poliitikavaatlejaist ei pea võimatuks, et UKIP võidab ka valimised kohtade arvult.

Enim kohti peaks PollWatchi kohaselt võitma aga Tööpartei, mis suurendab oma mandaatide arvu 26-le. Konservatiivid kaotavad hääli peamiselt UKIP-ile ning peavad loovutama ilmselt senisest 25 kohast kaheksa.

Valimiste kuupäev: 22. mai

Mandaatide arv: 73

Koostas: MTÜ Valimisvaatlus, Vabariigi Valimiskomisjonile


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

KÕIK KANDIDAADID

Eestimaa Ühendatud Vasakpartei
101) Valev Kald

Sotsiaaldemokraatlik Erakond
102) Marju Lauristin
103) Ivari Padar
104) Jevgeni Ossinovski
105) Marianne Mikko
106) Natalja Kitam
107) Hannes Hanso
108) Liina Raud
109) Eiki Nestor
110) Abdul Hamid Turay
111) Urve Palo
112) Randel Länts
113) Toomas Alatalu

Erakond Eestimaa Rohelised
114) Marko Kaasik
115) Kai Künnis-Beres
116) Darja Vorontsova
117) Imbi Paju

Erakond Isamaa ja Res Publica Liit
118) Tunne-Väldo Kelam
119) Ene Ergma
120) Marko Mihkelson
121) Anvar Samost
122) Eerik-Niiles Kross
123) Yoko Alender
124) Mihhail Lotman
125) Liisa-Ly Pakosta
126) Tõnis Palts
127) Tarmo Kruusimäe
128) Linda Eichler
129) Mart Nutt

Eesti Keskerakond
130) Edgar Savisaar
131) Jüri Ratas
132) Mihhail Stalnuhhin
133) Kadri Simson
134) Enn Eesmaa
135) Aadu Must
136) Priit Toobal
137) Aivar Riisalu
138) Kerstin-Oudekki Loone
139) Mailis Reps
140) Ester Tuiksoo
141) Yana Toom

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
142) Martin Helme
143) Mart Helme
144) Henn Põlluaas
145) Leili Utno
146) Jaak Madison
147) Andres Lillemäe
148) Marika Pähklemäe
149) Heldur Paulson
150) Anti Poolamets
151) Merry Aart
152) Kaarel Jaak Roosaare
153) Paul Tammert

Eesti Reformierakond
154) Andrus Ansip
155) Kaja Kallas
156) Urmas Paet
157) Igor Gräzin
158) Jürgen Ligi
159) Laine Randjärv
160) Vilja Savisaar-Toomast
161) Rait Maruste
162) Urve Tiidus
163) Aivar Sõerd
164) Margus Hanson
165) Arto Aas

Eesti Iseseisvuspartei
166) Vello Leito
167) Hardo Aasmäe
168) Juku-Kalle Raid
169) Merle Jääger
170) Sven Sildnik
171) Emil Rutiku
172 ) Õie-Mari Aasmäe

Üksikkandidaadid

173) Üksikkandidaat Imre Mürk
174) Üksikkandidaat Kristiina Ojuland
175) Üksikkandidaat Krista Mulenok
176) Üksikkandidaat Roman Ubakivi
177) Üksikkandidaat Taira Aasa
178) Üksikkandidaat Dmitri Silber
179) Üksikkandidaat Olga Sõtnik
180) Üksikkandidaat Jevgeni Krištafovitš
181) Üksikkandidaat Lance Gareth Edward Boxall
182) Üksikkandidaat Rene Kuulmann
183) Üksikkandidaat Indrek Tarand
184) Üksikkandidaat Tanel Talve
185) Üksikkandidaat Svetlana Ivnitskaja
186) Üksikkandidaat Andres Inn
187) Üksikkandidaat Silver Meikar
188) Üksikkandidaat Joeri Wiersma